Читать онлайн «Ütle miljonärile jah»

Автор Harper Fiona

Originaali tiitel:

Fiona Harper

Saying Yes to the Millionaire

2008

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S. A. -le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S. A. -ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S. A. -lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Tõnu Ehasalu

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10096

ISBN (PDF) 978-9949-455-91-1

ISBN (ePub) 978-9949-84-625-2

Pühendatud Kirsteenile, mu üleannetule väikesele õele,

kes on reisinud kõikjal üle maailma ja

ja tegelnud benji-hüpetega, kui mina olen lihtsalt kodus istunud

ja sellest unistanud.

1. peatükk

„Ei, ma ei saa! Ma arvan, et ma ei saa sellega hakkama!”

Kindel maapind jalge all oli vaid hägune mälestus. Fern vaatas üle oma varvaste alla kaugusse ning ta kõhust käis läbi iivelduslaine. Temast nelikümmend viis meetrit allpool sätendas Thames juunikuu päikeses ja kogu London sagis viisakalt oma argipäevaaskeldustes. Keegi pomises ta selja taga: „Kas ta hakkab ükskord hüppama või ei?”

Ei! Päris kindlasti mitte. Oleks jumal tahtnud, et meiesugused lendaksid, oleks meil juba sündides jalgade küljes kasvanud ilmatu pikad kumminöörid.

Naine neelatas. Ta keha kõik lihased olid tosinas sõlmes. Ta sulges silmad, ent see tegi asja ainult hullemaks. Pimedus võimendas liikluse tuima müra ning benji-nööri vaikses tuules laperdamist veelgi. Ta keha värises.

Ei! Ta ei tee seda!

Ta lõi silmad lahti, pööras pead ja avas juba suu, et öelda rahvale, et oli suur viga üldse siia üles tulla. Ent enne, kui ta suutis need sõnad välja öelda, võttis üks soe kätepaar tal piha ümbert kinni ja toetas teda.

„Temaga on kõik korras. Eks, Fern?”

Fern raputas pead, ent too piuksatus, mis tal viimaks suust tuli, kõlas pigem nagu selge „jah”.

Kui mees talle lähemale tuli, tundis ta viivuks mehe odekolonni lõhna ning mehe hingeõhk liigutas ta üksikuid juuksekarvu, mis olid end hobusesabast lahti rebinud ja kõditasid nüüd ta põski.

„Sa saad sellega hakkama!” Hääl kõlas soojalt ja julgustavalt. „Sa ju tead seda ise ka. ”

Hetkeks suutis Fern peaaegu unustada, kus ta parasjagu viibib: Thamesi kalda kohal kõrgel kraana otsas. Ta unustas pealtvaatajatemassid ning selle heategevusürituse korraldajad, kes vaatasid allpool asfaldil, pead kuklas, üles tema poole. Aga selle hääle tundis ta ära!

See oli Josh.

Mees oli otse tema selja taga ja sosistas talle kõrva julgustavaid sõnu. Ta pulss ei suutnud kuidagi otsustada, kas panna tempot juurde, võtta seda maha või kas peaks süda üldse lakkama töötamast. Ent kummalisel kombel tundis ta end tänu mehe sealviibimisele turvaliselt, mees oli talle lausa nii lähedal, et ta võis tunda tema südamelööke oma selja vastas.