Читать онлайн «Saatuslik afäär. Esimene raamat. Sari "Harlequin", "Mõrvad Washingtonis"»
Автор Marie Force
Originaali tiitel:
Marie Force
Fatal Affair: Book One of the Fatal Series
2010
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S. A. -le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S. A. -ga.
Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S. A. -lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Kaie Nõlvak
Korrektor Inna Viires
© 2010 by HTJB, Inc
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11387
ISBN (PDF) 978-9949-84-458-6
ISBN (ePub) 978-9949-84-877-5
Samile ja Nickile, kes on viinud mind unustamatule reisile – rohkem kui ühel moel.
Üks
Esimese asjana tundis ta lõhna.
„Uhh, mis, kurat, see on?“ Nick Cappuano pistis võtmed pintsakutaskusse tagasi ja astus avarasse, kenasti möbleeritud Watergate’i korterisse, mille tema ülemus, senaator John O’Connor oli oma isalt saanud.
„Senaator!“ Nick üritas aru saada, mis vastik metalne hais see on.
Ta läks läbi elutoa ning nägi seal riideid diivanitel ja toolidel. Need olid Johni eilsed riided, mis juhatasid teed magamistuppa. Senaator oli Nickile eelmisel õhtul pärast õhtusööki Virginia demokraatliku partei juhtfiguuridega helistanud ja teatanud, et on teel koju.
Nick oli oma kolmekümne kuue aastasele ülemusele meelde tuletanud, et ta äratuskella helisema paneks.„Senaator?“ Johnile ei meeldinud sugugi, kui Nick omavahel olles teda nii kutsus, ent Nick soovis, et Johni ümbritsevad inimesed kohtleksid teda austusega, mida tema ametikoht vääris.
Korteris valitsev kirjeldamatu hais ajas Nicki kuklakarvad ärevusest turri. „John?“
Ta astus magamistuppa ja ahmis õhku. John istus üleni verisena voodil, silmad lahti, ent pilk tühi. Läbi kaela torgatud nuga hoidis teda voodi peatsi küljes kinni. Käed oli süles vereloigus.
Öökima hakates märkas Nick enne WC-sse oksendama sööstmist veel sedagi, et Johni suust rippus midagi välja.
Kui äge oksendamishoog oli möödunud, ajas Nick end ebakindlalt sirgu, pühkis käeseljaga suud ja nõjatus vastu vannitoa kappi, püüdes kindlaks teha, et ta uuesti oksendama ei hakka. Tema mobiil helises ja kui ta ei vastanud, vibreeris piipar. Nick ei suutnud vastata, öelda sõnu, mis muudaksid kõik. Senaator on surnud. John on mõrvatud. Ta tahtis minna tagasi hetke, kui istus veel ärritatuna oma autos, arvates, et tema suurimaks mureks on lapsmehest ülemus, kes on järjekordselt sisse maganud.
Nicki peast käisid läbi mälestused Johnist ja nende esmakohtumisest Harvardis esimesel kursusel ajalooloengus, sajad seigad nende peaaegu kakskümmend aastat kestnud sõprusest. Nagu veenmaks end, et ta silmad polnud teda petnud, kummardus ta ettepoole, et vaadata magamistuppa. Ta võpatas, nähes oma parimat sõpra, kes oli talle venna eest, üleni verisena, nuga kaelas.
