Читать онлайн «Juudas»
Автор Амос Оз
Amos Oz
Juudas
Originaal tiitel:
הבשורה על פי יהודה איש קריות
Raamatu avaldamist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Tõlge heebrea keelest © Anu Põldsam, 2019
Toimetanud Ingrid Eylandt-Kuure
Konsultandid Ave Põlenik-Schweiger ja Kalle Kasemaa
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
JUDAS
Copyright © 2014, Amos Oz
All rights reserved
© 2019, eestikeelne väljaanne: Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-668-17-5
e-ISBN 9789949668182
Deborah Owenile
1
See lugu siin on 1959. aasta lõpu ja 1960. aasta alguse talvepäevist. See on lugu eksimisest ja ihast, ühepoolsest armastusest ja usuküsimusest, mis jääb vastuseta. Mõnegi maja seintel on ikka veel näha märke sõjast, mis linna kümne aasta eest pooleks jagas. Taamalt kostab akordionimängu, teisal on õhtu saabudes suletud aknaluukide tagant kuulda nukraid suupillihelisid.
Paljude Jeruusalemma elutubade seintel ripub Van Goghi keerduv tähistaevas või tema värelevad küpressid, väiksemate tubade põrandatele on endiselt laotatud õlgmatid, orientaalse kangaga kaetud poroloonmadratsil lebab padjakuhila kõrval avatuna „Ziklagi päevad“ või „Doktor Živago“. Petrooleumiahju sinine leek põleb õhtu otsa. Toanurgas on mürsukesta sisse asetatud kunstipärane kimp kuivanud ohakaid.
Detsembri alguses jättis Šmuel Aš ülikooliõpingud pooleli ning kavatses Jeruusalemmast lahkuda, kuna tema suhe oli luhta läinud ja uurimistöö ummikseisu jõudnud, kuid esmajoones seetõttu, et tema isa aineline olukord oli halvenenud ja ta oli sunnitud tööd otsima.
Šmuel oli tüüakas habetunud noor mees, kakskümmend viis aastat vana, uje, tundlik, sotsialist ja astmaatik, kergesti vaimustuv ning sama kergesti pettuv.
Tal olid laiad õlad, lühike jäme kael ja samasugused sõrmed: jämedad ja lühikesed, nagu olnuks neil kõigil üks lüli puudu. Šmuel Aši näo- ja kaelapooridest turritasid välja metsikud, raudvilla meenutavad krussis habemekarvad. See karvkate läks ülevalpool üle lokiliseks sakris juuksepahmakaks ja segunes allpool keerdus rinnakarvadega. Eemalt vaadates näis ta, olgu suvel või talvel, erutatu ja higist nõretavana. Kuid tema lähedal olles ilmnes meeldiva üllatusena, et Šmueli nahk eritas mingil põhjusel higilõhna asemel hoopis beebipuudri õrna aroomi. Ta võis hetkega innustuda uutest ideedest eeldusel, et need esitati teravmeelselt ja neis peitus teatav paradoks. Kuid sama kiiresti võis ta ka väsida, seda ehk oma laienenud südame süül ja astma põhjustatud hädade tõttu.Tema silmad olid märja koha peal ning see tõsiasi valmistas talle piinlikust ja tegi koguni häbi: piisas sellest, et mõni emata jäänud kassipoeg keset talveööd aiaservas näugus, südantlõhestaval pilgul Šmueli poole vaatas ja end ta jalge vastu hõõrus, kui juba olid tema silmad veekalkvel. Või kui mõne Edisoni kinos jooksva üksindusest ja meeleheitest kõneleva keskpärase filmi lõpus osutus pahalane korraga siiski kuldse südamega inimeseks, tõusis Šmuelil kohemaid nutt kurku. Või kui ta nägi Ša’are Tsedek’i haiglast väljumas talle tundmatut kõhna naist lapsega, kes teineteist kallistasid ja pisaraid valasid, hakkas ka tema neid vaadates nutma.
