Читать онлайн «Sügis»

ügis oma koltunud lehestikuga ... Viimaks kõik need eluväsinud lehed langevad alla ning tiheda vihma saatel kleepub mõnigi su säärsaapa külge ega lahku sealt enne, kui ta ise lükkad minema sinnasamasse porri. Näib nii, et kogu maa ja maailm on hall ja troosti pole kuskilt leida. Tuleks ometi juba üks mõistlik talv oma sätendava lumega! Muidugi pole seegi suurem asi, aga ta ikkagi on märksa parem kui mõni räpane sügis, see kõige ilusa lahastaja. Talv vähemalt, kui ta tahab kanda oma tõsist nime, annab maa- ja linnainimestele kätte nende heinad ja põletuspuud, isegi mõne ehituspalgi sinna hulka.

Joosep Toots istub uue elamu tagakambris ja jutleb oma poja Leksiga, Aleksandriga.

“Küll sina, poiss,” ütleb muuseas, “oled maias nende sõjajuttude peale. Sõjajutud ju võivad olla nii, kuidas nad on, aga sõda ise on hirmus. Pane seda tähele, väike lupard!”

“Mina ka lähen sõjaväkke,” nihutab väike Leksi enda isa põlvile.

“See veel puudub!” ümiseb Toots ja teeb justament nii, nagu tegi kogu oma patuseil elupäevil: mh-mh-mh, puppup-pup. “Minu issias juba on kasvanud räästani – kas sina, põngerjas, tahad endalegi saada sellist armast asjakest?”

“Mis, mis?” avanevad poisikese silmad suureks nagu karikad.

“See on üks pikem jutt ja Abjast teine kõne,” naeratleb nüüd juba üsna tihedavurruline Ülesoo peremees. “Sellest räägime kunagi edaspidi, siis, kui saad vanemaks; praegu pole sul seda vaja teada. ”

“Sina, isa,” häälitseb uudishimulik Leksi, “ütled alati: edaspidi. Mispärast sa ütled nii?”

Ülesoo vanarahvas on, justkui oleksid kahekesi kokku rääkinud, läinud surnuaiale ega pole lootagi, et nad sealt niipea tuleksid tagasi. Sellal, kui Joosep oli sõdades ja mölludes, tuli sealt ülalt Raja Teele ning omal käel kloppis üles selle uue koha, nagu ütles; muidugi mitte omal käel, vaid ta ainult juhtis selle ehitamist – raha oli külluses, ja rahaga saab teha – kui just mitte kõik, siis üsna paljugi. Ehitusmeister Ploom, muidu alati lõbus kassinägu, kartis Teelet nagu tuld.

Nii see maja saigi valmis isegi pisut enne tähtaega. “Egas naistega ei saa!” loopis meister Ploom oma kilomeetripikkusi käsi sinna ja tänna, ning vanad töömehed, kes enam ei kõlvanud sõjaväkke, urisesid vastu: “Ega saa. Tuleb, sunnik, siia ja teeb niisugust trevoogat, et hoia alt!”

Umbes selline siis oligi lugu selle Ülesoo uue majaga. Ei, ega Raja Teele mõelnudki sealjuures midagi paha, ta ainult aeg-ajalt ütles pikasõralisele Ploomile: “Töö on selle jaoks, et seda teha, võimalikult ruttu ja hästi. ” Siis ta kadus vanatarre, kuid üürikese aja pärast jälle oli ehituse juures.