Читать онлайн «Veresüü»

Trükikoda AS Printon

Sest vaata, Issand väljub oma asupaigast

nuhtlema maa elanikke nende ülekohtu pärast.

Siis paljastab maa oma veresüü

ega kata enam neid, kes ta peal on tapetud.

Jesaja 26:21

Teie leping surmaga lõpeb

ja teie liit põrguhauaga ei püsi:

kui uputusetulv teist üle käib,

muutute selle tallermaaks.

Alati, kui see üle käib,

haarab see teid,

sest see tuleb igal hommikul,

päeval ja ööl,

ja ilmutuse mõistmine

muutub lausa hirmuks.

Jesaja 28:18–19

Reede, 21. juuni

MA LAMAN KÜLILI köögisohval. Võimatu on magada. Praegu keset suve on ööd peaaegu valged ja tekitavad rahutust. Seinakell mu pea kohal lööb varsti üks. Vaikus võimendab pendli tiksumist. Hakib katki kõik mõtted. Iga vähegi mõistliku mõtte alge. Laual on kiri sellelt naiselt.

Lama rahulikult, ütlen iseendale. Lama rahulikult ja jää magama.

Mulle meenub Traja, emane pointer, kes mul lapsepõlves oli. Tema ei lamanud kunagi rahulikult, muudkui trampis köögis ringi nagu kurjast vaimust vaevatu ja klõbistas küüntega lakitud puitpõrandal. Esimestel kuudel hoidsime teda toas puuris, et ta maha rahuneks. Kodus kõlasid pidevalt pereliikmete käsklused: „Istu!”, „Koht!”, „Lama!”.

Nüüd on samamoodi. Minu rinnus lamab koer, kes tahab iga kellatiksumise peale püsti karata. Iga hingetõmbe peale. Aga see ei ole Traja, kes mu rinnus varitseb. Traja tahtis lihtsalt liigutada. Kehas pulbitseva rahutuse välja joosta. Aga koer minu sees pöörab pea ära, kui püüan talle otsa vaadata. Tal on kurjad kavatsused.

Püüan uinuda. Mind tuleks luku taha panna. Ma peaksin siin köögis puuris olema.

Tõusen püsti ja vaatan aknast välja. Kell on veerand kaks. Väljas on valge nagu päeval.

*

Ma olen keldris. Kell on viis minutit pool kaks läbi. Koer, kes ei ole Traja, on jalule tõusnud. Lippab mu mõistuse ääremaadel. Ma hüüan teda. Ma ei taha tema järel sinna asustamata aladele sattuda. Pea on seest tühi. Käsi kobab seina. Erinevaid esemeid. Milleks mulle need? Vasar. Kang. Kett. Haamer.

Käed panevad need esemed pagasiruumi. See on nagu piltmõistatus. Ma ei näe, mida see kujutab. Istun autosse ja ootan. Mõtlen sellele naisele ja kirjale. See on tema süü. Tema ajas mu peast segi.

Ma sõidan autoga. Armatuurlaual on kell. Mõttetud kandilised kriipsud. Tee viib ajast välja. Käed hoiavad rooli nii kõvasti, et sõrmedel hakkab valus. Kui ma peaksin end nüüd surnuks sõitma, tuleb neil rool auto küljest lahti saagida ja mind koos sellega matta. Aga ma ei sõida end surnuks.