Читать онлайн «Kala. Ühe rände lugu»
Автор Петр Алешковский
Originaali tiitel:
Петр Алешковский
Рыба. История одной миграции
Время
2009
Издано при поддержке АНО „Институт перевода”, Россия.
Translation of this publication and the creation of its layout were carried out with the financial support of the Federal Agency for Press and Mass Communication under the federal target program „Culture of Russia (2012–2018)”.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Mõisnik
Kujundanud Britt Urbla Keller
Copyright © Pyotr Aleshkovsky, 2006
© Tõlge eesti keelde. Veronika Einberg, 2017
ISBN 978-9985-3-4134-6
ISBN 978-9985-3-4268-8 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2017
Trükikoda OÜ Greif
Tulid vargad, röövisid pererahva,
maja aga läks akende kaudu minema.
ESIMENE OSA
1
Mu ema ja isa olid geoloogid. Nad rändasid hulk aega mööda riiki ringi, kuni maandusid lõpuks Tadžikistani, Pandžakendi linna. Me elasime Zoja Kosmodemjanskaja nime kandval vene-tatari tänaval. Tadžikid ei sallinud seda tänavat ja, nagu ma nüüd aru saan, õigusega. Siin joodi koraanis ärakeelatud portveini, ei kogutud kasvõi veri ninast välja raha kärarikkaks tui-pisariks, elu tähtsaimaks peoks – poisi ümberlõikuseks, mil toidetakse pilafiga mitutsada selleks puhuks kutsutud kohustuslikku külalist.
Tui-pisari kolme päevaga põletati just selleks peoks kogutud varandus. Sedasi põlevad ahjus kerged haod. Puhhpuhh-puhh miilavad nad padade all söeks, naised pühivad laubalt higi ja asuvad katlaid puhtaks küürima hangunud rasvast, mis on imbunud tumedasse malmi nagu kevadine jää kaljudesse. Nägin niisugust jääd Daštiurdakoni kurus, kui me koos pioneerijuhiga matkal käisime.
Ema lasi end sellistele pidudele koristajaks palgata; sestpeale, kui isa mägedes surma sai, olime me alatises rahahädas.
Pühadel abiks olemisel oli ka boonus – pidusöömingu ülejäägid. Sõime emaga nädal otsa pilaffi. Ma ei salli seniajani puuvillaõliga üle praetud riisi, paljas mõte sellest tekitab kõrvetisi. Tadžikid suhtusid meie tänava nõukogulikku geoloogilisse kampa nagu tuulega toodud liivasse, nagu iga hetk paigalt söösta võivatesse pööristaime tuustidesse. Nad talusid meid, nagu talutakse halba ilma. Venelased vastasid neile samasuguse põlgusega. Tadžikid olid meie silmis rikkad ja baid – neil olid omad maalapid.Nüüd ma saan aru, et ei olnud seal mingit rikkust. Külluslikke tui-pisare, mida korraldasid tähtsad ülemused, me näha ei võinud: vanades kvartalites kulges tampsavist müüride taga hoopis teist masti elu. Osa sellest pandi vaatamiseks välja – vatsakad mehed veeretasid oma elupäevi õhtusse tšaihanaas, pakatades kaifist nagu muskaatviinamarjad päikese käes. Õlistes silmades pesitses salapära – ahenenud pupillid hoidsid jäisust nagu veerkivid liustikult alla voolavas Zarafšonis ning puhtaks pestud näonahast õhkus kõhedust tekitavat kuma. Mina, tüdruk, kartsin neid nägusid rohkem kui meeste vööl rippuvaid pitšakke. Räägiti, et need noad olid nii vahedad, et, tõmmanud tera paar korda üle rihma, võis sellega mõnusalt pead paljaks ajada, nagu seda nõudis Muhamed
