Читать онлайн «Loitsusau. Pax: 1. raamat»
Автор Korsell Ǻsa Larsson, Ingela
Originaali tiitel:
Nidstången
PAX 1
Åsa Larsson & Ingela Korsell
Henrik Jonsson
Bonnier Carlsen
2014
Copyright © Åsa Larsson ja Ingela Korsell 2014
Illustratsioonid © Henrik Jonsson 2014
Kaane kujundanud: Henrik Jonsson/Lena Thunell
© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2014
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz
ISBN 978-9985-3-3352-5 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2014
Trükikoda OÜ Greif
1. PEATÜKK
Tabagu teid surm!
„SURM TABAGU TEID kõiki!” karjub väike elukas kileda häälega.
Raamatukogu kivilaual seisab puur. Selles kolistab elukas. Jookseb tagajalgadel nagu inimene. Torkab oma pikad käed puurivarbade vahelt läbi ja küünistab kollaste küüntega õhku. Nahk on karvutu ja läigib nagu konnal. Pea on lame, väikesed mustad silmad säravad.
Estrid virutab vastu puuri, nii et selle varbad lõgisevad.
„Sure ise, sa väike koletis,” toriseb ta. „Mis asi see veel on, Magnar?”
Ta küsib seda vennalt, kes seisab tema selja taga.
„Paharet,” vastab Magnar mornilt. „Ma nägin ühte sel-list väga ammu, kui ma laps olin. Ema püüdis ühe kinni. Selle sain keldrist kätte. Ta proovis salaust lahti teha. ”
Estrid kummardub puuri kohale, et paharetti paremini näha. Raamatukogus on üsna hämar, siin pole ühtegi akent. Petrooleumilambid heidavad kiviseintele ja vanade raamatute ridadele nõrka valguskuma.
Magnar vaatab oma õde. Estridi nägu on vagusid täis nagu vana puu koor. Tukk on sirge, tumehallid juuksed pea peal krunnis, millest on paar pulka läbi torgatud.
„Mis tal siin tegemist on?” küsib ta.
„Surm!” sisistab paharet.
„Tabagu teid surm!”„Jah, mis küll toimub?” küsib Magnar. „Paharet püüab raamatukogusse sisse murda. Ja siis veel see!”
Ta näitab üles lae poole, kust krohvitükid lahti on tulnud.
„Raamatukogu laguneb,” ütleb ta.
„Aeg tiksub ja pimedus tungib sisse,” ütleb Estrid. „Kas pole need ema sõnad? „Raamatukogu on lihtne valvata hetkeni, mil aeg tiksuma hakkab ja pimedus sisse tungib. ””
„Kas sa oled oraaklikaartidelt midagi näinud?” küsib Magnar ja noogutab kivilaua teise otsa poole, kuhu on ringikujuliselt laotatud erinevate kujude ning sümbolitega kaardid.
Estrid läheb kaartide juurde ja vajub tumedale nikerdustega toolile istuma.
„Kas ma olen näinud ... Kas sa ei saa seda lojust vaikima sundida?”
Paharet haarab varbadest kinni ja raputab, nii et terve puur koliseb. Siis naerab ta kiledalt ja virutab sabaga vastu puuripõrandat.
„Vait!” röögatab Magnar ja lajatab samuti vastu puuri.
Estrid tõmbab sügavalt hinge.
„Kas raamatukogu on ohus?” küsib Magnar murelikult. „Kas meie oleme ohus?”
Estrid noogutab aeglaselt.
„Ma panin kaarte kolm korda. Kolm korda on Merelaine Saatana peale sattunud. Ja kolm korda on Vikatimees – Surm – Lapse peale sattunud. Ma ei oska seda tõlgendada muud moodi, kui et kurjus tuleb meie peale ja süütud surevad. ”
„Hukatus! Lähete hukatusse!” karjub paharet. „Pimedus teid sööb! Hakklihaks te saate! Ha-ha-haaaa!”
„Kui kassid arvesse lähevad, siis on paharet ühe süütu juba tapnud,” ütleb Magnar kibedalt. „See oli tema, kes üleeile Wikneri kassi kõhu lõhki lõikas ja looma kiriku ette puu otsa riputas. ”
