Читать онлайн «Sisemaa südames»

Автор Hannay Barbara

Barbara Hannay

In the Heart of the Outback...

2007

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S. A. -le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S. A. -ga. Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S. A. -lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud. See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Annika Koppel

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 10031

ISBN 978-9949-84-296-4

Esimene peatükk

Mees, kes seisis Fionast paari meetri kaugusel, tundus olevat niisama õnnetu ja trööstitu kui naine ise – liiga šokeeritud, et nutta, liiga tuim, et tunda valu.

Mees kandis musta tihedast vihmast läbiimbunud õliriidest mantlit ja seisis keset intensiivraviosakonda, märkamata enda ümber sebivaid töötajaid.

Mehe nahk oli maamehe kombel pruuniks päevitunud, kuid ehmatus oli jume ta põskedelt kaotanud. Ta silmad olid tumedad ja sügavad, täis uskumatust. Kuigi mees tundus tugev, pikk ja lihaseline, olid ta õlad längus ja selg kühmus, just nagu oleks õhk ta seest välja imetud.

Mees mudis käes vihmaplekilist kaisukaru.

Fiona langetas pilgu ja nägi, et mehe teksaste alläär ja ratsasaapad olid mudased, ning arutles, kus oli mees haiglasse kutsumise hetkel viibinud. Ta kujutles meest töötamas mudases kaubahoovis, jätmas pooleli mingi olulise ülesande, täpselt nagu naine ise oli jätnud ära juhatuse koosoleku Sydneys, kui politsei temaga ühendust võttis.

Õud mehe näol andis tunnistust, et temagi uudised olid olnud kohutavad. Fiona tajus tema šokki, sügavat, ootamatut ning õudset nagu tema endagi oma, ja mehe rabav kannatus kahekordistas ta enda kohutava ärevuse Jamie pärast.

Üks õde astus mehe juurde. “Kas teie olete härra Drummond?”

Mees ei vastanud ja õde proovis uuesti ning kõvemini: “Härra Drummond?”

Õde puudutas mehe käsivart ja mees pööras kangelt ümber, pilk läbitungiv ja ähvardav, lõug ette lükatud ja pingest kange. Õde rääkis temaga tasasel häälel ja Fiona jälgis, kuidas nad kahekesi palatite poole suundusid. Nad tundusid täiesti sobimatud – pikk laiaõlgne mees väikese mängukaruga järgnemas lühikesele tüsedale õele nagu kuulekas laps, nagu kaugjuhtimispuldist suunatav robot.

Nad kadusid silmist ja Fiona jäi oma luupainajaga üksi.

Ta lükkas jakikäise randmelt üles ja heitis pilgu käekellale. Neli tundi oli möödas hetkest, kui ta oli saanud kohutavad uudised õnnetusest Queenslandi sisemaa kõrvalteel.