Читать онлайн «Lehmade salajane elu. Sari „Looduse lood“»
Автор Розамунд Янг
Originaali tiitel:
Rosamund Young
The Secret Life of Cows
Faber & Faber Ltd, 2017
Tekst © Rosamund Young, 2017
Avaldatud kokkuleppel agentuuriga
Andrew Nurnberg Associates.
Eestikeelne tõlge © Marie Kuri ja Tänapäev AS, 2017
Toimetanud Sash Uusjärv
Kujundanud Liis Karu
Raamat kuulub sarja „Looduse lood”
ISBN 978-9949-85-232-1
ISBN 978-9949-85-275-8 (epub)
Trükitud AS Printon trükikojas
Minu esimesed mälestused loomalugudest on mu vanemate jutustused lehmadest, sigadest, kanadest ja metslindudest. Loodan, et jätkan oma kirjutistega seda jutuvestmise traditsiooni, mis sai alguse suusõnalistest lugudest.
Autori märkus
Kui alustasin raamatu kirjutamist, tuletati mulle meelde, et raamatud koosnevad peatükkidest. Ent minu lookesed põimuvad ja ristuvad üksteisega, moodustades tervikliku narratiivi, mille peatükkideks tükeldamine on kohmakas ja tarbetu. Seepärast lisasin lugejale juhatuseks lõikude vahele pealkirjad. See on kordustrükk ning mul on olnud võimalus teksti siin-seal täpsustada. R. Y.
„Loodus õpetab loomigi oma sõpru tundma. ”
„Televaatajad jälgivad imetlusega saateid elevantide sotsiaalelust – nende peresuhetest, kiindumusest, vastastikusest abistamisest ja huumorisoonest – teadmata, et ka koduloomad, kui neile võimalus anda, käituvad täpselt samamoodi.
”
1 „Shakespeare’i kogutud teosed” (2014, lk 1442), tõlge Georg Meri.
Eessõna
„Lehmade salajase elu” peale sattudes mõtlesin esmalt, et tegu on naljaga. Kuid nali pole see kaugletki mitte. See on võluvalt paeluv raamat, kuna autor toob hästi esile tõsiasja, et lehmadel (ja peale nende ka lammastel ning isegi kanadel) on märksa avaram teadvus ja teadmised maailmast, kui senini väideti olevat. Raamat võib osutuda ka masendavaks, sest sunnib lugejat kogu oma maailmapilti ümber hindama.
Kui raamatu autor oleks lihtsalt niisama huviline, võiks „Lehmade salajast elu” pidada ullikese udujutuks, ent Rosamund Young on majandanud oma Kite’s Nesti mahetalu Worchestershire’is juba ajast, mil mõistet „mahepõllumajandus” veel ei kasutatudki. Selle talu rahvas oskab vaid pelgalt piima maitse järgi öelda, milliselt lehmalt see pärit on, ning Youngil on põllumajanduskombinaatide põhimõtetele nii veenvad ja selged vastuväited nagu ei kellelgi teisel, kelle kirjutisi ma olen lugema sattunud – ja ta jääb seejuures argitarkuse piiresse.
Huvitava asjaoluna torkab raamatus silma, et kuigi autor lahkab põhjalikult ja detailselt lehmade käitumist ning nende temperamendi ja käitumise erinevusi, ei maini ta kordagi seda, kas ja kuidas väljendub see isikupära olukorras, kus lehm viiakse pulli juurde. Kas mõned lehmad on teistest häbelikumad? Või osavamad flirtijad? Võimalik, et autori vaoshoitus selles valdkonnas tuleneb tema austusest oma hoolealuste vastu ja tundest, et lehmadel on õigus privaatsusele täpselt niisamuti nagu nende omanikel.
