Originaali tiitel:
Näcken
PAX VI
Åsa Larsson & Ingela Korsell
Henrik Jonsson
Bonnier Carlsen
2016
© Åsa Larsson och Ingela Korsell 2016
Illustratsioonid © Henrik Jonsson 2016
Published by agreement with Ahlander Agency
Kaane kujundanud Henrik Jonsson/Lena Thunell
© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2016
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz
ISBN 978-9985-3-3914-5
ISBN 978-9985-3-3962-6 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2016
Trükikoda OÜ Greif
171. PEATÜKK
„VAATA MIND, ALRIK!” hüüab Viggo ja lidub kõigest väest mööda Mälareni järve jääd.
Siis laseb ta liugu, üks jalg ees, kuni jõuab sadamasillani, kus seisab Alrik.
Viimased päevad on olnud kohutavalt külmad. Vähemalt kakskümmend kraadi pakast, särav päike ja tuulevaikus. Jää on nagu äsja poleeritud must klaaspõrand.
„Proovi, Alrik!” hingeldab Viggo. „Jube pika liu saab!”
Ent Alrik raputab pead. Talle meeldib küll joosta, kuid mitte jää peal. Vesi pole nagu tema element. Isegi mitte siis, kui see on jäätunud.
Tavaliselt on kooli ajal jääle minek keelatud, aga täna kihab laht kooli ees keskastme õpilastest ja õpetajatest. Kehalise kasvatuse õpetaja Linda otsustas nimelt eile, et täna korraldatakse iga-aastane jääõppus. Tuleb juhust kasutada, kui jää on piisavalt paks nagu praegu.
Jää peal toimub nii mõndagi: kalapüük jääaugust, pikamaauisutamine ja hokimäng. Kuid kõik räägivad vaid ühest: talisuplusest!
Hommikul saagis Tööõpetuse-Thomas mootorsaega jäässe augu. Õpilased hakkavad seal jäänaelte abil veest väljaronimist õppima. Kehka-Linda ütleb, et kui elatakse põhjamaal järve ääres, läheb seda oskust vaja.
Õppus on vabatahtlik, aga kui tahad kehalises kasvatuses head hinnet saada, siis tuleb jääsuplus ette võtta. Ja kui sa seda ei tee, siis oled argpüks.
Vähemalt mõne meelest.„Alrik ja Viggo, kas te julgete täna vette minna?” kostab kellegi hääl.
See on Simon, kes läheneb koos Jonte, Filipi ja Antoniga enesekindlalt mööda kaid.
„Muuseas, ma kuulsin, et teie joodikust ema saabus Mariefredi,” jätkab Simon. „Võib-olla on Andersil ja Laylah’l targem baarikapp lukku panna!”
Tema kambajõmmid irvitavad.
„Lõuad!” ütleb Alrik ja astub ähvardavalt sammu neile lähemale.
Ema on Mariefredis. Ta pääses raviasutusest mõneks päevaks koju. Eelmisel nädalal, kui nad pärast lummutistest jagusaamist metsast koju jõudsid, istus ema Andersi ja Laylah’ elutoas. Kaine ja reibas.
Alrik teab, et ta peaks selle üle rõõmustama, aga ausalt öeldes on see kõik jube raske. Mis siis õigupoolest saab, kui ema joomise lõpetab? Kas tema ja Viggo peavad siis ema juurde tagasi kolima? Alrik ei taha. Ta tahab jääda Andersi ja Laylah’ juurde. Loomulikult tahab ta, et ema terveks saaks, aga ta ei taha enam tema juures elada. Mitte kunagi. Kas nii tohib oma ema vastu tunda? Need mõtted painavad teda kogu aeg.
Kuid see selleks. Kui tema oma emast sääraseid mõtteid heietab, on iseasi. Aga Lödimonil pole mingit õigust tema emast rääkida.