Читать онлайн «Seitse ust»

Pühapäev, 18. november

Kuni advokaat Berg hiilib mööda seinaääri just nagu kaks kinnisvarahindajat nädal tagasi, valab Nina kohvi ümber termoskannu ja võtab tumeda šokolaadi jaoks kausi.

„Nii,“ ütleb Berg lõpuks siidmahedal häälel ja kõpsib üle toapõranda Nina juurde. „See läheb neile päris kena summa maksma. “

Ta on kitsa musta kostüümiga, mille all on koorvalge pluus. Ka kõrgetel kontsadel on ta Ninast peajagu lühem.

„Ma eelistaksin muidugi maja alles jätta,“ vastab Nina süngemalt, kui kavatsenud oli.

„Saan aru,“ ütleb Berg. „Kui kaua te siin elanud olete?“

„See on mu lapsepõlvekodu,“ ütleb Nina ja lisab kaminasse uue halu. „Ma sain selle omanikuks siis, kui tütar sündis. Kolmkümmend viis aastat tagasi. “

„Palju mälestusi ... “ lausub Berg trööstivalt pead kallutades, aga Nina hingeahistus või lausa leinavalu maja kaotuse pärast võimendab meelepaha Bergi halva kombe üle jätta laused lõpetamata.

Ta vaatab kella.

„Ta on kohe siin,“ ütleb Nina, aga Berg viipab rahustavalt. Aknast välja vahtides näpsab Nina aknalaual seisvate potilillede küljest paar kuivanud lehte.

„Noh, see on väga omapärane juhtum,“ lausub advokaat, ja Nina keerab ringi.

„Et linnavolinik satub olukorda, kus peab laskma oma maja lammutada, mõtlen ma. “

„Mads muidugi taandas enda,“ märgib Nina, „aga seda küll. “

Nad kuulevad, et all käib välisuks, ja kohe seejärel galopib ta trepist üles, Milja kukil.

„Ah teie, õige jah,“ ütleb ta ja köhatab. Ta laseb Milja põrandale ja sirutab advokaadile käe.

„Mads Glaser,“ ütleb ta. „Hea, et te pühapäeval tulla saite. “

„Mina käisin Piparkoogilinnas!“ kuulutab Milja advokaadile uhkelt, põsed roospunased. Berg naeratab talle meelitavalt.

„Nojah, meil on lapselaps külas,“ ütleb Nina. „Aga küll meil õnnestub ta telekaga neutraliseerida. “ Ta noogutab Madsile, kes viib Milja teise tuppa.

Nina ja Berg võtavad endale mõlemad söögilaua alt tooli. Mads sikutab villase kampsuni üle pea, tõmbab särgi sirgu ja istub teiste seltsi. Mustad niisked hallikirja juuksed on kõrvade ümbert kähardunud.

Berg võtab kotist paksu paki dokumente ja sätib ninale prillid, mille puhul Nina miskipärast kahtlustab, et need on null-klaasiga.

Berg lehitseb paberid pärlmutterküüntega läbi ja vaatab neile otsa.

„Lühike sissejuhatus võõrandamisseadusse?“

„Jah, paluks,“ ütleb Nina, aga Mads katkestab teda.

„Ei,“ ütleb ta, „pole vaja. Nagu ma telefonis ütlesin, oleme seda meelt, et leida vastastikku sobiv lahendus. “

„Okei?“ ütleb Berg ja vaatab Nina poole, kes noogutab tõrksalt.

Berg asub ette vuristama Nina ja Madsi õigusi, nüüd kui kergraudtee trass hakkab kulgema läbi nende elutoa.