Читать онлайн «Vernon Subutex»
Автор Виржини Депант
Virginie Despentes
Vernon Subutex
Originaali tiitel:
Virginie Despentes
Vernon Subutex
Tome 1
Éditions Grasset & Fasquelle
2015
Cet ouvrage a bénéficié du soutien des Programmes d’aide à la publication de l’Institut français.
Käesoleva teose väljaandmist on toetanud
Prantsuse Suursaatkond ja Prantsuse Instituut Eestis.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kujundanud Eiko Ojala
© Virginie Despentes et les Éditions Grasset & Fasquelle, 2015
© Tõlge eesti keelde. Maria Esko, 2019
ISBN 978-9985-3-4776-8
e-ISBN 9789985348109
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
Trükikoda AS Pakett
Non omnis moriar
…
Martine Giordanole,
Joséphine Pépa Bolivarile,
Yanna Pistruinile
Vastasmaja akendes juba tuled põlevad. Koristajate kogud liiguvad suures avatud kontoriruumis, mis kuulub ilmselt mõnele kommunikatsioonifirmale. Nad alustavad kella kuuest. Vernon ärkab tavaliselt natuke enne nende saabumist. Ta tahaks kanget kohvi ja kollase filtriga sigaretti, tahaks ühe röstsaia teha ja hommikusöögi kõrvale arvutist Le Parisieni pealkirjad üle vaadata.
Mobiiliühendus on tal katkestatud, kõnekaartide ostmisega ta enam ei jama. Krahhiga silmitsi seistes järgib Vernon kindlat käitumisliini: ta teeb näo, nagu poleks midagi lahti. Ta vaatas pealt, kuidas asjad vaikselt koost lagunesid, siis hakkas häving hoogu koguma. Aga Vernon jäi ikka sama ükskõikseks, sama sundimatuks.
Kõigepealt lõpetati töötutoetuse maksmine. Ta sai postiga otsust puudutava aruande, mille oli kirjutanud tema konsultant. Neil oli hea klapp. Nad kohtusid regulaarselt peaaegu kolm aastat, kitsas boksis, kus naine toataimi suretas. Kolmekümnendates aastates elegantsele, punaseks värvitud juustega, pontsakale ja suure partiiga proua Bodard’ile meeldis rääkida oma kahest pojast, kes talle peavalu valmistasid, ta käis nendega regulaarselt lastearsti juures, lootuses saada neile hüperaktiivsuse diagnoos, mis võimaldaks rahustiravi. Arst aga arvas ikka, et poistel pole häda midagi, ja saatis ta jälle minema.
Proua Bodard oli Vernonile jutustanud, kuidas ta väiksena vanematega AC/DC ja Guns’n’Rosesi kontsertidel käis. Nüüd kuulas ta meelsamini Camille’d ja Benjamin Biolay’d, Vernon oli ebaviisakad kommentaarid endale hoidnud. Nad olid tema juhtumit pikalt arutanud: Vernon oli kahekümnendast eluaastast neljakümne viiendani olnud plaadipoodnik. Tal oli omal alal veel keerulisem tööd leida kui näiteks söekaevuril. Proua Bodard oli soovitanud ümberõpet. Nad olid koos tutvunud võimalike koolitusprogrammidega nagu AFPA, GRETA, CFA ja läinud sõpradena laiali, uus kohtumine juba kokku lepitud, et asjade seis jälle üle vaadata. Kolm aastat hiljem oli tema taotlus administratiivtöö diplomiõppesse astumiseks tagasi lükatud. Ise leidis Vernon, et oli omalt poolt kõik vajaliku ära teinud, temast oli saanud taotluste ekspert ja ta koostas neid imelise efektiivsusega. Aja jooksul oli Vernonil tekkinud tunne, et tema töö seisneski internetis passimises, tema profiiliga sobivate pakkumiste otsimises ja siis CV-de saatmises, et tõendiks keeldumiskirju vastu saada. Kes peakski tahtma peaaegu viiekümneaastast koolitada? Ta oli endale küll kusagilt välja kaevanud praktikakoha mingis äärelinna kontserdimajas, samuti ühes kunsti- ja eksperimentaalfilme näitavas kinos, aga peale selle, et ta sai natuke väljas käia, ennast rongiliikluse probleemidega kursis hoida ja inimestega kokku puutuda, andis see talle ennekõike häiriva raiskamistunde. Raportis, mille proua Bodard oli kirjutanud, et põhjendada toetuse maksmise lõpetamist, tõi ta välja asju, mida Vernon oli talle niisama lobisemise käigus maininud, näiteks seda, kuidas ta pisut raha kulutas, et sõita Le Mansi The Stoogesi kontserdile, või kuidas ta pokkeris sada eurot kaotas. Kui ta oma toimikut sirvis, siis ei põdenud ta mitte töötutoetusest ilma jäämist, vaid tundis konsultandi pärast jubedat piinlikkust. See naine pidi olema kusagil kolmekümne ringis. Teenis äkki – palju selline tädi teenida võib – kaks tuhat bruto? Maksimaalselt. Aga selle põlvkonna inimesed olid üles kasvanud Big Brotheri kõiketeadja hääle taktis, maailmas, kus võib iga kell heliseda telefon ja tulla korraldus pooled kolleegid lahti lasta. Kaaslase väljasöömine on raudne mängureegel, mida temasugustele on titest saati sisse söödetud. Kuidas saakski oodata, et nad seda nüüd äkki ebanormaalseks peaksid?
